|
Kui vaadata juunioride hooaja põhieesmärki, milleks oli koondise edukas esinemine Euroopa Meistrivõistlustel, siis on selge, et me ebaõnnestusime. Mitte ükski noorsportlane ei suutnud jõuda kaugemale esimesest ringist.
Kas me olime rohkemaks võimelised? Absoluutselt. Kuid teisest küljest oli ebaõnnestumine ka seaduspärane.
Hooaja vältel aga näitasid meie juuniorid Euroopa Karikaetappidel väga kenasid tulemusi: Dmitri Lepp'a võimas esitlus Sankt Peterburis, Iljas Avir Saksamaal, Andre Seppa ja Agnes Sillaste Poolas, ja nii mitmedki teised suutsid ennast vastastest ettepoole trügida.
Mis mulle eriti rõõmu teeb, on see, et atmosfäär juunioride koondises on positiivne. Noored hoiavad distsipliini ning on püüdlikud ja nad toetavad teineteist. Sellises õhkkonnas on meeldiv olla ja töötada.
Tegelikult oli meie koondis EMil 8 sportlasega läbi aegade arvukas! Märkimisväärne on siinjuures see, et Eesti Judoliidu kulul sõitis võistlusele vaid kolm sportlast, ülejäänud said toetust lapsevanematelt ja mõne puhul ka koduklubilt. See tähendab, et nii perekonnal kui klubil on huvi selle vastu, millesse noor usub ja pühendunud on, ning siia ollakse valmis ka panustama.
Ning kaalukas on ka see, et 3 noort osalesid oma viimasel juunioride tiitlivõistlusel, ülejäänud aga saavad veel aasta või kaks ennast proovile panna. Seega, tegemist on noortega, kes planeerivad oma sportlikku tulevikku.
Ent eespool väljaöeldud seaduspärasused, mis toovad meid kehva esinemise juurde, on minu arvates otseselt seotud sellega, et praegusel hetkel ei vasta töö meie judoklubides Euroopa tasemele. See ei ole pahatahtlik etteheide klubidele, vaid pigem üleskutse süsteemi muuta. Oleksin väga rõõmus, kui me saaksime kokku klubide treeneritega ja räägiksime sellest, mida ja kuidas teha, et töö oleks tulemuslikum täna, homme ja ülehomme. Hädavajalik on vahetada arvamusi treenerite vahel.
Tihti öeldakse, et meil on Eestis liiga vähe judokaid ja seega ka vähe sparringut. Kuid see ei tähenda, et me ei saa ka selles olukorras tõsta baastaset. Vastupidi, me peame seda tegema! Praegu saavad meie sportlased vähe koormust ja nad peavad ka väga vähe vastu.
Treeningrandori on koht, kus meil on oi-kui-palju ruumi areneda. Kui ma vaatan tänagi ringi, siis näiteks väiksemates kaaludes on meil arvukalt andekaid poisse, kes õpiksid kiirelt üksteisega regulaarselt maadeldes. Enne kui me hakkame jooksma, tuleb õppida kõndima- me saame alustada siinsamas, kodus.
Jah, raha on nagu alati komistuskivi. Kuid kui me koos soovime midagi tõsiselt teha, siis me leiame nii õiged inimesed, raha ja võimalused, pole kahtlustki.
Meil Eestis on komme, et juunioride koondise (aga ka teiste koondiste) peatreener täidab peamiselt sellist funktsiooni, et ta organiseerib laagrid ja väljasõite ning määrab koosseisud võistlusteks. Minu arvamus on, et see on liiga pinnapealne.
Taset saab tõsta läbi kogu treeningprotsessi analüüsi, läbi teadvustamise ning individuaalse lähenemise. Ka sportlane ise mängib siin olulist rolli, sest ainult tema võimuses on end distsiplineerida. Et sportlane mõtleks ja mõistaks- miks ta midagi teeb, kuidas asjad omavahel seoses on ja kuhu see teda viib! Kui paljud sportlased näiteks täna omavad treeningpäevikut?
Peatreeneri roll on aidata sportlasel, aga ka nende treeneritel mõtestada lahti miks ja mida tehakse, seada eesmärk. Meil on mitmeid treenereid, kes kurdavad, et nad tahavad väga aidata oma õpilasi, aga nad tunnevad, et nad päris täpselt ei tea, kuidas seda teha- judo areneb ja ilma rahvusvahelise kogemuse ja pideva enesetäienduseta on seda keeruline endale ette kujutada. Kuid kindlasti mitte võimatu!
Taaskord, läbi ühiste treeningute, laagrite, suhtlemise ja kommunikeerimise saavutame me palju enam ning see on hea kõigile osapooltele. Minu silmis on hädavajalik olukord, kus sportlased tunnevad positiivset konkurentsi, nad näevad kuidas töötab see või teine noormees ja neiu, nad näevad arenguvõimalust ja piiluvad tulevikku.
Uus Aasta saab eesti judo jaoks olema mitmes mõttes uuenduslik, sest üks olümpiatsükkel saab läbi ja uus võib alata. Peale iga olümpiat toimub verevärskendus, aga kes suudavad tõusta Künter Rothbergi ja Martin Padari kõrvale järgmiseks olümpiaks?
Meil on talente, keda edasi viia. Aga kas me suudame nende ressursse ja andeid oskuslikult ära kasutada?
Soovin, et Uuel Aastal esitaksid sportlased endale sagedamini küsimusi selle kohta, millega nad tegelevad, mida nad söövad ja loevad, treeningutel teevad- kas see viib neid nende peamise sportliku eesmärgini?
Head Uut Aastat!
Aleksei Budõlin
 |
RSS feed Comments